Mitte väga kaua aega tagasi oli Zimbabwe uudistes valedel põhjustel. Poliitiline ebastabiilsus, riiklikult rahastatud klassivõitlus rassilistel põhimõtetel ja hüperinflatsioon olid kõik, mis oli segaduses riigi tinginud.
Keritakse edasi tänapäeva ja pilt on täiesti vastupidine. Riigis valitseb esindusdemokraatia tagasitulekuga poliitiline stabiilsus, ühiskond on haripunktist vähem lõhenenud ja majandus on taastunud.
Kuigi poliitika ja sotsioloogia ei ole meie pädevuses, on huvitav, et pärast aastase inflatsiooni saavutamist 800. aastal 2020%+ riiki just kiitis Maailmapank majanduse põhialuste tugevaks taastumiseks.
Et teada saada, kuidas Zimbabwe seda saavutas, sukeldume põhjalikumalt makromajandusse, et saada rohkem teada.
1. Kaotatud aastad – 1997-2009
1.1 Alandlik algus
– Zimbabwe – SKT kasvutrend
Zimbabwe, endine Rhodesia, on merepiirita riik Lõuna-Aafrikas, mis saavutas 1980. aastal pärast pikka kodusõda valitseva valge vähemuse ja enamuse mustanahaliste põlisrahvaste vahel.
Sõja lõpetanud Lancaster House'i lepinguga anti võim üle mustanahaliste enamuse võimule, säilitades samal ajal valgete maaomanike õigused vabadusele, kes põlvkondade elanikena tunnistasid end aafriklasteks ja otsustasid mitte naasta Suurbritanniasse.
Järgmise 17 aasta jooksul elas riik poliitilisest ja sotsiaalsest vaatenurgast suhteliselt stabiilsena, kuigi majandusbuumi ja languse tsüklid jätkusid, mis on omane arengumaadele, kus sõltuvad peamiselt esmatarbekaupadest. Seega määrasid mineraalide ja põllukultuuride rahvusvahelised hinnad riigi suhtelise majandustulemuse või korduva põua, mis kogu toidutootmist tõsiselt takistaks.
1.2. Must november 1997
Novembris 1997 pärast rasket aktsiaturg krahhi tõttu kandus nõrk majanduslik jalajälg massilisteks tsiviilrahutusteks. Suurte majanduslike raskuste vastu võitlejate seas olid võtmetähtsusega riigi kodusõja veteranid.
Siinkohal on oluline mainida, et selleks ajaks oli toonane president Robert Mugabe võimul olnud 17 aastat. Mässuliste ametliku juhina, kes oli võidelnud lahinguväljal ja saavutanud poliitilise lahenduse, mis viis enamuse valitsemiseni, oli ta laialdaselt austatud tegelane.
Tema juhtimisel olid sõjaveteranid relvadest loobunud ja nende taasintegreerimiseks majandusaparaadisse tehti suuri jõupingutusi, kuid riigi ressursse arvestades oli see piiratud eduga.
President Mugabe teatas siis nõrkusest ja omaenda võimubaasi tajutavast ohust majandusabi programm sõjaveteranide rahustamiseks. Ainus probleem oli selles, et programm läheks maksma 3% SKTst ühekordse boonusmaksena!
1.3 Tülikas 98 ja 99
Riigil ei olnud boonuse maksmiseks vahendeid. Esmalt proovisid nad seda koguda maksu kaudu, millele äriringkonnad olid ägedalt vastu.
Järgmiseks hakati laenu võtma, mis avaldas survet Zimbabwe dollarile. Riigi rahalised vahendid olid jätkuvalt kurnatud, kuna 1998. aastal liitus see teise Kongo sõja mitme riigi kampaaniaga. 1999. aasta tõi kaasa põua ja riigivõlakohustuste täitmata jätmise.
1.4. Maareform
Majandusliku kokkuvarisemise ajal, mis viitas tohutule poliitilisele murrangule, juhtis valitsus masside tähelepanu kõrvale, algatades maareformi seaduse, mille kohaselt jagati valgete asunike valduses olevad maad ümber mustanahalistele talunikele. Järgnesid massirahutused, valgete asunikud põgenesid riigist ja rahvusvaheline hukkamõist tõi kaasa sanktsioonid riigi enda vastu.
Mõju majandusele oli laastav, sest sanktsioonid kuivatasid välismaiste otseinvesteeringute väljavaateid. Teisest küljest langes põllumajandustootmine järsult, kuna mustanahalistel põllumeestel puudusid vahendid ega teadmised suuremahulise mehhaniseeritud põlluharimise jaoks ja nad kasutasid selle asemel madala saagikusega elatustalu.
Põhjus on selles, et enamik maid oli vägivaldselt kinni haaratud ja uutel mustanahalistel "omanikel" puudus nõuetekohane dokumentatsioon lähenemiseks. pangad käibekapitali eest.
1.5. Hüperinflatsioon
Sanktsioonidest tulenev majandustoodangu langus ja vägivaldse maareformi mõju avaldasid riigi rahandusele täiendavat kahju. Valitsus võttis laenu, mida suutis, kuid trükkis suures osas raha.
Mõju seisnes selles, et aastatel 2004–2009 sattus riik sügavasse hüperinflatsioonispiraali, mille inflatsioon oli mõne hinnangu kohaselt 6,600%. Zimbabwe dollar kaotas igasuguse usaldusväärsuse ja valitsus võttis kasutusele hinnakontrolli. See ainult süvendas probleemi, kuna elanikkond kasutas varimajandust.
2. Dollariseerumise kümnend
2.1. Esimesed sammud
2009. aastal leppisid kolm parlamendi erakonda kokku rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamises, et viia läbi valusaid majandusreforme, lootes, et poliitiline ühtsus ja stabiilsus loovad ideaalse keskkonna majanduse taastamiseks.
Esimene samm, mille uus valitsus astus, oli 2009. aasta veebruaris, mil seadustas välisvaluutatehingud sisemajanduses. Mõju oli see, et 2009. aasta aprilliks oli Zimbabwe dollar kaotanud igasuguse usaldusväärsuse ja see peatati täielikult. USA dollarist sai valitsuse tehingute ametlik valuuta.
2.2 Esialgne mõju
Selle sammu mõju oli äärmiselt positiivne. Inflatsioon pöördus, pangandussüsteem stabiliseerus ja majanduskasv algas. Kuid sellel olid ka negatiivsed tagajärjed:
- Inimesed olid pankade suhtes jätkuvalt umbusaldavad ja hoidsid oma kapitali mitteametlikus majanduses, mis avaldas jätkuvalt survet riigi rahandusele, sundides valitsuse jaotatud maksete olukorda.
- Selle lisamõju olid äärmiselt kõrged intressimäärad, kuna pankadel puudus kapital, et laenata ja aidata majanduse rattaid pööritada.
- Kuigi USA dollar toimis ametliku valuutana, ei vastanud see kõigile rahasüsteemi jaoks vajalikele nõuetele. Peamine nendest probleemidest oli müntide või väikeste nimiväärtuste probleem. Väikeste vahetusraha puudumisel oli elanikkond sunnitud kasutama Lõuna-Aafrika randi münte. Aruanded viitavad ka kondoomide, mobiilse eetriaega ja maiustuste vahetamisele.
- Riik ei eksportinud täpselt piisavalt, et majanduskasvu arvesse võtmiseks tuleks stabiilselt dollareid. Seetõttu hakkas elanikkond mitteametlikult tegema tehinguid muudes valuutades, mis tõi kaasa võltsimise.
2.3. Rohkem samu vigu
Pärast 2013. aasta valimisi, mida rikkusid süüdistused laialdase võltsimise kohta, saavutas hr Robert Mugabe partei selge enamuse, kui ta valiti presidendiks. Kahjuks jätkusid samad vead:
- Kiiresti rakendatud majanduse põlisrahvastamise poliitika, mille kohaselt pidid kõik ettevõtted vähemalt 51% ulatuses kuuluma mustanahalistele, suurendades ebakindlust ja takistades investeeringuid;
- Riigiteenistuse kahekordistamine, et pakkuda töökohti keskkonnas, kus riigikassa sellist kohustust ei võimaldanud. Lõpptulemus oli see, et paar aastat hiljem tuli avaliku teenistuse suurust tohutult kärpida.
- Erinevad katsed võtta Zimbabwe dollar uuesti kasutusele ilma vajalike usaldust suurendavate meetmeteta. Tulemuseks on olnud suurem ebakindlus ja suur varimajandus, kusjuures ametliku valuutana on jätkuvalt kasutatud USA dollarit.
2.4. Hiina avamängud
Selle aja jooksul polnud kõik kadunud. Mugabe valitsus otsis USA sanktsioonide jätkuva surve all mujalt majanduslikku tuge ja saavutas teatud määral edu.
See tulenes peamiselt Hiina investeeringutest Zimbabwe maavaradesse, põllumajandusse ja turism sektorites. Tulemused on olnud julgustavad, kõik 3 sektorit näitavad paranemist.
Need on aga üldiselt marginaalsed täiustused muidu tohutule probleemile. Tegelikult on see tekitanud kartusi, et riigist saab tegelikult Hiina koloonia.
3. Lootusesära
3.1. Majanduse järsk taastumine
Kuna kogu maailm oli lukustuses, kannatas Zimbabwe majandus ägedalt koroonaviiruse pandeemia tõttu. Arvestades aga selle positsiooni esmatarbekaupade tootjana, nägi riik varanduse kohest tõusu.
Nagu iga Maailmapank, kasvas majandus 5.8. aastal 2021% pärast 6.2. aasta 2020%list kahanemist. Esitatud põhjused pakuvad huvitavat lugemist:
- SKP kasvu juhtis põllumajandus- ja tööstussektori taastumine. Teame, et maareform ja kurnavad sanktsioonid olid laastanud mõlemad need sektorid. Siin oli taastumiseks abi otsitud hiinlastelt, millele aitasid kaasa kaitserauad.
- Inflatsiooni aeglustumine range rahapoliitika tõttu. Kõrged intressimäärad ja poliitikameetmed aitasid peatada inflatsioonimäära 838%-lt 2020. aastal 60%-ni 2021. aastal.
- Samal ajal püüdis valitsus vastutustundlikku fiskaalpoliitikat järgides oma võimaluste piires elada. Ühtegi varasemat liialdust ei kaitstud, arenduskulutustele vastati rahastamine.
- Suurem eksport ja töötajate rahaülekanded aitasid kaasa maksebilansi positsioonile. Üldiselt on siin mängus kaks jõudu. Üks, vahetult pärast COVID-19 kriisi, kui maailma tootmine tuli uuesti võrku, oli suur nõudlus esmaste kaupade, eriti mineraalide järele. See aitas Zimbabwe majandust, kuna nõudlus ja hinnad tõusid. Teiseks koondati tööseisakute tõttu välistöölised ja valiti koju naasta, mistõttu rahaülekannete maht oli suurem.
- Koronaviiruse vastane vaktsineerimise piisav tase võimaldas majandusel toimida ilma, et oleks vaja tõrkeid sulgeda. Jällegi olid hiinlased siin tohutult abivalmid ja helded.
3.2. Õppetunnid
Tundub, et Zimbabwe valitsev eliit on kogu oma ajaloo jooksul vaidlustanud tavapärase mõtlemise. Seda on ajendatud võimulolijate soovist pikendada oma võimu elanikkonna suurema heaolu arvelt. Halvim on see, et 1970. aastatel eksisteerinud revolutsioonilist mõtteviisi kuritarvitatakse jätkuvalt drastiliste tagajärgedeni.
Võtame näiteks 1997. aasta preemia sõjaveteranidele. Selle asemel, et nende nõudmistele alluda, olnuks mõistlik kutsuda välja uued valimised, et selliseid teemasid käsitleda osana laiemast poliitilisest diskursusest.
Sama kehtib ka läbimõtlemata ja halvasti teostatud maareformi kohta. Palju parem idee oleks olnud ühistute loomine, mis oleks soodustanud maa ühisomandit, võimaldades samal ajal jätkata arenenud mehhaniseeritud põllumajandusmeetoditel.
Samamoodi tervitas valitsus rahvusvahelist isolatsiooni justkui aumärgina. Reaalsus on see, et kui poleks olnud hiinlasi, oleksid nad lagunenud veelgi verisemaks kodusõjaks.
Jällegi, selle postituse ülesanne ei ole poliitiline kommentaar. Siiski ei saa end tagasi hoida väitega, et majandusotsuste tegemist ei tohiks poliitika mõjutada. Majandusteooriast läbi imbunud mõistlik otsuste tegemine on Zimbabwe jaoks näidanud oma tulemusi vaid ühe aastaga. See on tõsine süüdistus neile, kes varem majandust juhtisid.
3.3. Tulevik
Kuigi Zimbabwest tulevad uudised on olnud positiivsed, on endiselt tõsiseid riske. Alati aeglustub SKP kasv järgmistel aastatel madala baasefekti kadumisel.
Samal ajal mõjutab praegune kaupade supertsükkel ja sellest tulenev majanduskasvu aeglustumine taas nõudlust riigi ekspordi järele ning avaldab survet niigi haprale taastumisele. Riik sõltub endiselt hiinlastest kui oma peamisest kaubandus- ja investeerimispartnerist ning selle rahvusvahelisel isolatsioonil pole lõppu.
– Viimased inflatsiooninäitajad – Zimbabwe Reservpank
Zimbabwe peab tagama, et nad ei kordaks jätkuvalt mineviku vigu.
Seni ei ole rahvusvaluuta juurde tagasi pöördutud valitseva usaldusdefitsiidi tõttu.
See usaldus tuleb uuesti välja teenida. Vastasel juhul jätkub inimtekkeline majanduskatastroof.
Jäta vastus